Uusaastaootused

Yht vana lemmikut kylastades avastasin, et tegelikult ma ikkagi ootan uuelt aastalt midagi. Arvasin kyll, et olen igasugustest ootustest, lubadustest ja muust sarnasest pahnast ysna eemal, aga kussa.

Lootust on kyll vähe, ent võib juhtuda, et järgmises aastas on siiski võimalikult vähe suuri asju ning võimalikult palju väikesi. Suured syndmused kipuvad kõike muutma, häirima igayhe elu ja tekitama ebameeldivusi. Väikesed toredad asjad on palju paremad. Nad on vaiksed ja rahulikud.

Tegelikult mulle meeldivad vaikus ja rahu. Paistku siis väljastpoolt mis iganes.

Okasroosike

Aasta lõpuks sobib hästi yks ilus klassikaline muinasjutt.

Noor aadlipreili Talia sai mingil kombel oma kyyne alla linakiu ja suri jalapealt. Jahiretkel mööduv kuningas leidis tema laiba, tundis vastavas kehaosas pakitsust ning - uskudes, et naine on minestanud - asus asja kallale.

Yheksa kuud hiljem syndisid surnud naisel kaksikud. Pyydes rinnast piima saada, imesid nad juhtumisi ka linakiu ta sõrme alt välja ning Talia ärkas ellu. Kui kuningas taas lossi naasis, otsustas ta Talia ja lapsed endaga kaasa võtta.

Paraku ei arvanud kuninganna sellest midagi head. Talle tuli hoopis kaval mõte lasta kaksikud ära kypsetada ning nende isale sööta. Selle käigus jäi ta siiski vahele ja saadeti karistuseks tuleriidale.

Algset versiooni 17. sajandi napollase Giambattista Basile "Pentameronist" refereeriti siin, mina refereerisin omakorda toda refereeringut. Mis siis, kooliõpikutes juhtub seda kogu aeg.
Kas pole armas unejutt?

Korduva tsenseerimise ja mugandamise käigus sai Taliast meile veidi tuttavam uinuv kaunitar.

Sir Edward Burne-Jonesi maal "The Sleeping Beauty".
Laenatud Wikipediast.

Lisamaterjal:
Wikipedia Giambattista Basilest
Wikipedia Okasroosikesest
Pikem jutt muinasjuttude algsetest vormidest

Mida me teame Vabadussõjast?

Oli vaja lyhikest õppefilmi Vabadussõjast, abikoolile.
Läksin Youtube'i, toksisin sisse sõna "Vabadussõda". Tuligi.
Kohe esimene vaste.

Ei mingit liigset jama, ei midagi segast. Ei välisabi, ei keerulisi rahvusvahelisi ega ajaloolisi seoseid, ei Eesti Töörahva Kommuuni, ei Landeswehri sõda, ei pikka ja igavat juttu lahingutest ning rinde liikumisest ega Tartu rahu. Lyhike ja lihtne: punased venelased tulid Eestisse, vabatahtlikud (eestlased?) peksid nad välja. Täpselt abikoolile sobiv ajalookäsitlus, braavo.
Ytleksin isegi, et just nagu abikooli õpilase tehtud.

Ja ega meil pole sellest rohkem vaja teadagi. Milleks elu keeruliseks ajada?
Krabame parem kolm Säästu Kanget, vaatame isamaalist filmi, võtame kuuri alt bemmi ja lähme tiblasid peksma. Teada värk.

Väljas oli pime

Käisime metsas. Mäletatavasti on praegu talv, eks ole. Jõulude ja uue aasta vahe.

Talv, jajah.

Seened. SEENED!

Metsas kasvab muudki.

Kivisisaliku pabulkond.

Puid nägin ka.

Tund aega läbi metsa, soo ja karjamaa.
Päris ära väsisin kohe.

Miks mõni ei mängi Second Life'i

Mõnel pole aega.
Mõnel pole huvi.
Mõnel ei anna arvuti järele.
Ja mõnd segab nõue, et Second Life'i mängimiseks pead olema kolmemõõtmeline.

Mõrvatäis vareseid

Käisin yle saja aasta taas Tinzbelli juures ja leidsin toreda mängu, kus tuleb ingliskeelsete sõnade tähendust mõistatada. Päris raske on, ausalt.
Vähemalt antakse variandid.

Seostub sellega, kuidas lugesin mõne päevaga läbi Neil Gaimani võrratu raamatukese "Neverwhere". Aeg-ajalt pyydsin enda sõnavara rikastada ja tundmatuid sõnu välja otsida. (Taas yle saja aasta. Ammu pole viitsinud.)

Sama kenasti sobiks raamat ilmselt ka Londoni tundmaõppimiseks. Kunagi võtan ette, kui võin kauem arvutis vahtida. Ja Michael Moorcocki "Mother Londoni".

Kunagi tsiteerin. Praegu kysin hoopis, kas keegi oskab selgitada yhe ingliskeelse väljendi etymoloogiat. Eestikeelse vareseparve yks vaste on nimelt a murder of crows - "mõrv vareseid". Gaiman paistab seda fraasi armastavat, ta kasutas seda ka "Sandmanis". Proovisin yksvahe netist põhjendust otsida, ei leidnud.
Aga mingi loogika peab selle taga ju olema?

Juhtimine organiseeritud kaose meetodil, vol 1

Olen tykk aega mõelnud kirjutada sellisest juhtimisviisist nagu juhtimine organiseeritud kaose meetodil. Ei jõuagi vist kunagi sellega systemaatiliselt tegelda, panen parem pähe tulevad mõtted kohe kirja. Võib-olla tulevad kunagi järgmised vollid ka.

Mõni inimene suisa armastab kaost korraldada. tundub jabur, ent tegelikult on sel ka hulk häid kylgi. Juhib selline kodanik mingit organisatsiooni ja tuleb talle pähe näiteks korraldada yritus, kus võetakse vastu talle meelepärane otsus. Võib-olla pole ta kindel selle läbiminekus, võib-olla on syydi lihtsalt iseloom, tulemus on aga niisugune:

1. Õhtul kell 7 läheb laiali kiri: homme kell 13 on juhatuse vabas vormis arutelu mitmel ebamäärasel teemal.
2. Koguneb suhteliselt vähe inimesi, kuid koos improviseeritud volitustega on neil siiski enamus häältest koos.
3. Võetakse vastu vajalikud otsused.
4. Yritus vormistatakse tagantjärele juhatuse erakorraliseks koosolekuks.

Kui reeglid volitamist ette ei näe, saab selle vähehaaval protokollidesse märkamatult sisse poetada ning pärast toetuda traditsioonile.

Milleks see tsirkus hea on? Esiteks saab läbi suruda kõik, mis pähe tuleb. Teiseks harjuvad inimesed tasapisi sellega, et juhil on alati õigus. Kolmandaks jäävad opositsionäärid otsustamisest kõrvale ning blaseeruvad ajapikku. Neljandaks saab "tulge kõik poole tunni pärast"-tyypi kutseid ignoreerinuid syydistada soovimatuses teha koostööd.

Kasulik nipp, mis?

Kui opositsionääride kallal piisavalt kaua närida, võib neist isegi täiesti lahti saada. Aga see on juba teine jutt.

Linn halli, hall korda!

Kirjatsura käis mõne päeva eest Tallinna linnahallis Alphaville'i kontserdil ning nurises, et maja on hirmrääma jäetud.

Nõustun nurinaga. Kuni Edgar yritab maja kord aastas sõpradele odavalt maha parseldada ja teised ajavad iga kord käe ette, kuna neil on teised sõbrad, ei saa normaalsest kasutamisest ja remondist juttugi olla. Arhitektuuriliselt on maailma põhjapoolseim (?) tsikuraat niikuinii ammu ära lörtsitud - ometi sobinuks see suurepäraselt värvikateks rongkäikudeks ja inimohvriteks. Jorr, ytlen ma kui Eesti Assyrioloogia Seltsi juhatuse liige ja ajan moka rulli. :(

Mis puutub kysimusse "Millal sa viimati linnahallis käisid?", siis ei sattunud minagi sinna oma kakskymmend aastat, ent viimastel aastatel olen paar korda sattunud. Mis pagana muusikal see oligi, kuhu kogu perega kampa läksin? Igastahes Vaarik ja Kaljujärv rokkisid nabani dekolteega sädelevates kostyymides, vahva oli. Ja kõige viimati tutvustasin põnnidele klassikalist muusikat Apocalyptica näitel. Väga õpetlik.

Mis kurat - Edgar Venemaale ylemuste juurde edutada ja maja korda! Ta on seda väärt. Kopterid võivad minu poolest Maarjamäel lebaskleda, seal ruumi kyll. Või kuskil Viimsis. Nendega sõidab niikuinii vähem rahvast kui Kykametsa-Berliini kiirbussis.

Ja edaspidi hakkab linnapea kord aastas halli katusel templikeses kohaliku peapreestrinnaga pyha abielu pyhitsema. Et vili kasvaks, rahvas sigiks ja nii edasi.

Lumehullus, lumelollus

Aripaev.ee levitatav novaator.ee artikkel ytleb:

Pibloktaq on Arktikas elavatel inimestel mõnikord esinev hüsteeriahoog, mille sümptomiteks on samade sõnade mõttetu korrutamine või näiteks alasti mööda lund ringi jooksmine. Ei tea, kas eestlastel esinev saunast lumme või jääauku hüppamine käib sama sündroomi alla.

Google'i otsing annab sõna pibloktaq vasteks 2 juhtu (yks on aiandus.ee ja teine mingi Poola portaal), pibloktoq aga 6110 ja piblokto - 24 800.

Kas oli siis nii keeruline sõna õigesti maha kirjutada?

Wikipedia artikkel Piblokto:

Piblokto, Pibloktoq or Arctic hysteria is a condition exclusively appearing in Inuit societies living within the Arctic Circle. Appearing most prevalently in winter, it is considered to be a form of a culture-specific disorder.
Symptoms can include intense "hysteria" (screaming, uncontrolled wild behavior), depression, coprophagia, insensitivity to extreme cold (such as running around in the snow naked), echolalia (senseless repetition of overheard words), and more. This condition is most often seen in dogs and Eskimo women.

Moraal? Ärge raisake oma aega kollasele "teaduslikule" ajakirjandusele. Selle tegijad suudavad harva oma nimegi kirjavigadeta kirjutada. Tulemuseks on tyypiline järjejutt naljakatest valges kitlis mehikestest laadis "Ameerika teadlased leiutasid juustusöömismasina". Milleks faktid või täpsus? Pläma myyb.

Mina ka ei tea, miks Tartu ylikooli tehnoloogiainstituudi egiidi all sellist möga aetakse. Ju pole muud tööd anda, aga palk tahab maksmist.

Kes on ahnem, suur või väike?

Miks maksab tore ajakiri Wired R-Kioskis natuke pealt 80 krooni (oli vist umbes nii), aastas seega kokku - no ytleme 90*12=1080 krooni, aga Eesti Posti kodulehelt KE Ajakirjanduse OÜ kaudu tellides 2265 krooni?

Kumb on pisike ja ahne ja tahab 100% kasumit teenida, imeliku nimega OÜ või Eesti Post? Kahtlased on mõlemad.

P.S. KE kodulehel on hind 2097 krooni. Kurja juur on leitud.

Tellisin USAst, 70 taala.

Mis on yhist Mr Beanil ja Rowan Atkinsonil?

Ah ei oska öelda? Pole viga, Postimees ka ei tea.

Aga lugege ise Elu 24 uudiseid ja võrrelge:
Mr. Bean mõlkis parklas autot (23.12.2007 21:30)
Rowan Atkinson mõlkis parklas autot (24.12.2007 15:25)



Tõesti, tõesti - sinu parem käsi ei pea teadma, mis su pahem käsi teeb.

Asutuse jõulupidu

24 tundi hiljem saabus SMS:

Niisiis. Kultuurikatel. Kohutavalt külm. Toit keskpärane. Soojad suupisted pole ammu enam soojad. Ja külmad on peaaegu jääs. Ma tahan juba koju.

Haigusel on ka omad head kyljed.

Mitte eriti seltskondlik

Kasutan telefoni, sest seda pole keegi otsesõnu ära keelanud.

Pärast seda, kui telefonis Mini Opera 3.0 4.0 vastu vahetasin, on see põhimenyyst kuhugi kadunud ja ma ei oska teda tagasi panna.
Järvamaal ei tööta mu empekas välja otsitud raadiojaamad ning autoscan ei leia uusi.
Proovisin teed teha. Ei jaksa.

Seadsin muusika klappides nii kõvaks kui sain, keerasin nina seina poole ning tunnen end nii s...asti kui oskan.
Ma olen sest valust väsinud.

Elu on lill

Nagu selgus, jäin peale mina, mitte taksojuht.
Kõik ongi korras. Pea peabki valutama. (Selg muidugi ka.)
Ylepinge, stress, silmanärvide ylekoormus, sundasend... ei midagi erilist.
Lihtsalt organism andis yhel hetkel järele.

Lähemail nädalail mängin palju lauamänge ning jalutan värskes õhus.
Arvatavasti väga vähehaaval, alati kellegi käe najal. Praegu ma yle paari minuti igatahes pysti olla ei suuda.

Arvutikeeld paariks nädalaks. Saan palju kirju dikteerida.
Ja maks olla ka läbi.

Joonistage ja kirjutage, kyll ma jaanuari teisel poolel loen.

Vahekokkuvõte

Filosoofia, majandus ja poliitika on minu jaoks põnevad kyll, ent kui asjad lähevad tõeliselt isiklikuks, muutuvad nad ka kaugemast kraamist põnevamaks.

Ma tean, et juhuslikule möödujale ei paku isiklikud sissekanded erilist huvi, aga ma pean seda blogi siin ennekõike iseenda jaoks. Siis tuleb riburada sõpru-tuttavaid ning alles seejärel muu ilmarahvas. Nii et keda ei huvita, jätku tänane päev vahele.

9.10
Eile hommikul kymne ajal jõudsin haiglasse, kaasas kõik vajalik, et hiljem tööle minna. Ei ole mind sinna siiani lastud.
Millest ma siis ilma olen jäänud, mida olen juurde saanud ja mis on endine?

Miinused:
- Laste jõulunäidend, kus mängisid mulle väga oluline hunt ja ka yks põrsake.
- Koosolek koolituskeskuse kodulehe teemal.
- Liivakastimäng.
- Kellegi autasustamine kuskil. Täpselt ei mäleta ja minusse ei puutu.
- Yks öö kodus.
- Telefon. Ja seega võimalus välismaailmaga suhelda. Akut laadida pole kah kusagil, WiFist rääkimata.

Plussid:
+ Õhtune tee ja tervislik kapsapirukas.
+ Juustusai, viil leiba ning kausitäis suppi kartulist, nuudlist ja hakklihast.
+ Kausitäis kaeraputru, võileib ning tass viimaste aastate viletsaimat kohvi.
+ Vaade metsatukale, milles arvatavasti peitub kesklinna surnuaed, teisel pool paistab taamal aga mu töökoht.
+ Aknasse pikeeriv kajakas.
+ Kaks tretti kompuutertomograafi, 100 mg ketonaali (?), rida vereanalyyse, auk selja sees ja veel yht-teist.
+ Olgu see siis eilsest lumbaalpunktsioonist (auk seljas, eks ole) või harjumatust asemest, aga võimatu on mitte yknes leida asendit, kus kogu mu selgroog ei valutaks, vaid ka vähem valusat. Pysti, pikali või pea peal seistes. Muidu vähemalt magakski.

Plussid yletavad miinuseid. Kui tore.

Peavalu on alles.
Ja diagnoosi ei ole ikka veel. Pole ka näha, et tuleks.
Kenal arstipiigal pole mahti mind vaatama tulla kindlasti enne 11, nii et seni ma lihtsalt molutan siin.
Hea õnne korral laseb ta mu välja 13 ja 15 vahel, siis jään ma ilma 13 algavast jõululõunast Olde Hansas ja 15 algavast kylastusajast.
Olen ma siis millegi poolest targem? Ei leia enam põhjust uskuda.


P.S. 11.27
Pluss: valuvaigistist oli seljale abi.
Veel suurem pluss: võib veel nädal aega abi olla.
Kõige suurem pluss: Nokia laadija.
Tunni järel selgub, kas yhe toreda tomograafiuuringu nimel tuleb mul veel viis päeva siin istuda ja oodata või saan vahepeal koju.
Mulle meeldib juba see kysimuseasetus.


P.P.S. Haiglad on muutunud paremaks kui nad olid 20-25 aastat tagasi.
Ehk on asi selles, et ma pole enam lastehaiglas.

Eilse päeva esimese poole veetsin selgitades, mida ma täpselt tegin, kui valu algas. Kes juures oli, mõistab situatsiooni koomikat ja traagikat.

Tulles vestlesime taksojuhiga. Tema lootis, et minuga ikka kõik korras on. Mina lootsin, et asjad ei lõpe päris sellega, et mulle patsutatakse õlale ning öeldakse: teiega on kõik korras, minge koju. Peabki valutama. See tuleb tervisest. Tervis on nimelt nii tugev, et organism ei suuda sellele vastu panna.
Kummal siis õigus oli?

Uus vahva hobi

Mõelda on raske. Kuum tunne kuklas ennustab krampi iga kord, kui end pingutad - olgu siis lihaste või mõistusega.

Mõelda on raske. Ei, see pole täpne - mõelda on valus. Mõtlemine nõuab tahet, valuhirmust läbimurdmist. Ja iga selline katse on taas pingutus, mis toob valu aina lähemale.

Ega ta päriselt lahkugi. Taandub vaid kuhugi kuklasoppi või sellest pisut kõrgemale, luurates kogu aeg taamal, väsitades. Kui pysid väga, väga tasa, jätab ta su ehk rahule, mõnikord mitmekski tunniks. Mõnikord ka ei jäta.

Ja pea tuleb kogu aeg kuhugi toetada. Selle pysti hoidmine on raske ylesanne. Võimalik, kuid mitte kauaks.

Kindlaid meetodeid, tagatisi siiski pole. Iga lubadust saab murda. Kui valu tulla tahab, siis ta tuleb: lõikav, vahe, pulseerides vaheldumisi tugevate ja nõrgemate hoogudena, kiskudes kogu su olemise yhte punkti.

Vedeled maas ja ei jaksa karjuda. Sonid iseenese kuuldes, kuni ka ise sõnadest aru ei saa.

Mida iganes sa ka mõtlesid, see kaob. Kahe käega hoiad vaid pead lõhkemast. Pole ka yhtki punkti, millele vajutamine aitaks. Hinge kinni hoidmine on pelk refleks.

Unest on abi, teadvusetus on rõõm. Aga kuidas selleni jõuda?

Hakkab jälle pihta.


***

Misasi see on? Närvipõletik? Võib-olla. Kui kunagi mõnd arsti näen, kysin. Seni tuleb hakkama saada.

Kuidas kodustada misot?

Aeg-ajalt tulevad kuskilt veidrad retseptid.

kylmutatud valge kalafilee (oli vist pangasius?)
brokkoli (kaks mõõdukas suuruses tutsakat)
sojakaste
Worchestershire'i kaste
purk šampinjoniviile
marineeritud rohelised pipraterad

Kala napis vees hauduma. Mingil hetkel lisada brokkoli ja kastmed. Kui kõik on enam-vähem valmis, šampinjonid ja pipar sinna otsa. (Brokkolivarred on ysna kõvad ja tahavad aega.)

Pipraterad on hästi vahvad ja yldse mitte liiga kibedad. Leidsin neid pisikese potsiku kuskilt (Virust?) kymmekonna krooni eest. Kust uusi saaks, ei tea. Kyllap võib need asendada millega iganes.

Tulemus on veider, ent mõnus.


***

Nuputasin eile õhtul omajagu aega, kuidas mugandada jaapani köögi põhimõtteid eesti oludesse. Omajagu keeruline, kuna Eesti on mereriik, mis merega ei suhtle. Kalavalik on poes niru ja kohutavalt kallis, vetikaid me aga ei söögi. Ainus norist lähemal kasvav meretaim on merekapsas. (Või oli see nyyd merikapsas? Kogu aeg lähevad segi.) Miso juures sai mõistus otsa.

Naomi Moriyama ja William Doyle'i suurepärane raamat "Jaapanlannad on noored ja saledad" on eesti keeles kahjuks ysna viletsalt tehtud. Ei tõlkija, toimetaja ega korrektor tunne inglise ega eesti keelt. Ei tea nad, et nimesid ei panda heast peast kursiivi (nt General Electric) ega tunne nad sõna barley. Kui ma ei tea, kuidas on inglise keeles oder, lykkan kursiivi ja asi tahe - milleks lollile sõnaraamat? Olen Pegasuse kirjastuse peale kohe päris kuri.

Aga muidu hea lugemine.

Arvo Sarapuu - mees sukkpykstes

Avastasin kruuda.ee-st toreda uudise.

Täna viisid riigikogu liige Arvo Sarapuu ja linnapea Kersti Sarapuu Järvamaa lasteabikeskuse kasvandikele jõulukingitusi ning andsid lastele üle endapoolsed pühadesoovid.
/---/
Jõulupakid muretses Arvo Sarapuu riigikogu liikme kuluhüvitise eest. "Kuluhüvitis ei pea minema ainult bensiinipaaki või auto ja korteri liisingmaksetesse. On ka palju paremaid lahendusi, mida selle eest teha," kinnitas ta.

Heategevus maksumaksja raha eest? Võtame riigikassast suvaliseks muuks otstarbeks ettenähtud raha ja esitleme seda isikliku kingitusena? Huvitav mõte. Kõlab nii, nagu riigikogu liige Arvo Sarapuu oleks Robin Hood, kes röövis rikastelt raha ja viis vaestele. Ega seda ei sobi nyyd tagasi kysida ka.

Järgmine kord võiks sihtida juba kõrgemale ja viia pidulikult lastekodule kingitusi näiteks kaitse-eelarve eest. Mis tähendab "pole ette nähtud"? Mees sukkpykstes ei hooli pabereist, vaid seisab õigluse ja vabaduse eest!

Vereimejad teibasse! ehk Panganduse ABC

Yhel tundmatuks jääda soovival maal yhes tundmatuks jääda soovivas listis kuulutas yks siinkohal tundmatuks jääv kodanik:

Ühispank teatas järjekordselt baasintressi tõstmisest. Me võime rajada rööprahasid, vabastades end liigkasuvõtjaliku maailma haardest – aga kuidas tulla toime sisult ebaseadusliku laenuintressi tõstmisega – kuna selle eest pole hoiatatud, sest see pole ette teada; kusjuures panga enda poolt pakutav "piirmäär" läheb vaat et veel kallimaks maksma. Miks peab laenuvõtja kandma pankade poolt võetud riske? Kas toimuv tähendab, et pangaimpeeriumil on plaanis etendada "majanduskriisi", et vahetada laenatud "õhk" reaalse kinnisvara vastu?

Kui palju on Eestis täna neid, kes enam ei ole võimelised tagasi maksma lakke tõstetud eluasemelaenu – ja seeläbi röövitakse lihtsalt paljaks?

Me võime muidugi sõimata ennast selle eest, et pole teadnud ega taibanud rajada nt ühistupankasid, intressivabu pankasid jms.

Esimene asi oleks avalikustada see "salakaval mehhanism", kuidas vähemus enamuse arvelt suurt raha teeb. Rockefeller olla väljendanud mõtet, et kui inimesed teaksid, mida pangad tegelikult teevad, hakkaksid nad otsemaid mässama. Tundub, justkui oleksime uuesti muutunud pärisorjadeks, kellelt saaba koorida kolm nahka – ainult ahelad on kaasaegselt ilusamad. Ma küll ei ole veel lugenud Bill Bonneri ja Addisson Wiggiimi "Võlaimpeeriumit" (mis arvatavasti mõneti ka sellest), aga ehk oskaks siinolijaist keegi kommenteerida, kustmaalt läheb piir, kuhuni justkui peame nõustuma "paratamatusega" ja kustpeale on aeg alustada massilist "vastupanuliikumist".

P.S. Mu teada on Keskerakond ainus, kes pakkunud seaduseelnõud eluasemelaenajate riigipoolseks kaitseks.

Kirjaviis muutmata.

Ei, ega ma ise ka korporatsioone armasta. Olen nende suhtel ylimalt kahtlustav, kuna sealtkadu levib usinasti mõtteviis, et karja inimeste kokkuajamisel saadakse midagi enamat kui needsamad inimesed. Õigupoolest võib see saadus neist tähtsamgi olla ja kahtlemata elab ta kõik oma liikmed yle. Järelikult on sellisel yleinimlikul hiiul õigus yksikinimesi laiaks tallata.

Loomulikult ei mõtle kõigi korporatsioonide kõik töötajad ja omanikud päevad läbi yksnes nii. Aga seesugused puhtfilosoofilised vead kipuvad me mõtlemist kraavi kallutama. Kui teha endale puuslik ja hakata teda seejärel kummardama, saadaksegi tulemuseks kummalised laused nagu "Meie asutuse filosoofia on...", "Meie korporatsiooni huvitab..." või "Meie firma arvab, et..." Midagi ta ei arva. Arvavad inimesed. Ja nende seas on alati võimalik kindlaks teha, kes neist väidetavaga nõus on ning kes mitte. Selline uuring võib vahel yllatavaid tulemusi anda. Ja siis selgub, et Kuldnaine ise ei räägigi, keegi puges lihtsalt ta selja taha.


***

Siiski on vahel veider näha, kui vähe mõistavad pealtnäha arukad inimesed majandusest, Mitte, et ma ise mingi ekspert oleks, kuid ametist jääb ometi yht-teist kylge.

Millest elab pank? Mitmesugustest asjadest. Kindlasti ka teenustasudest ja muudest harrastustest (jah, teenustasud võiks Eestis märksa madalamad olla), aga peamine on siiski raha myyk. Täpsemalt: raha edasimyyk ehk vahendamine. Pank laenab raha sisse, makstes selle pealt natuke madalamat intressi, ja laenab selle siis välja, makstes selle pealt natukee kõrgemat intressi. Kui sisselaenatava raha intress tõuseb, tuleb tõsta ka väljalaenatava raha intressi. Nii lihtne ongi.

Kust pank raha laenab? Mingil määral muidugi inimeste käest. Seepärast võib ka kindel olla, et kui pangad yksteise võidu hoiuste pealt makstavaid intresse tõstavad, tõusevad ka inimestele antavate laenude intressid. Suurme jagu raha tuleb aga pankadevaheliselt turult. Kui Rootsi emapank saab raha odavamalt sisse laenata, jagab selle Eesti filiaal ka podavamaid laene. Ja vastupidi. Nii et kui intress tõuseb, sõltub see kuritihti mitte õnnetust tellerist teispool letti (kes on kahtlemata juudinärakas ja hirmus vereimejast kaabakas), vaid Euroopa Keskpangast ning olukorrast rahvusvahelistel finantsturgudel. Mis on viimasel ajal vilets.


***

Yhistegelik pangandus on tore, olen igati selle poolt. Oma kyla pank on suurepärane seltsielu vorm. Samas ei ole selline yhistegevus pooltki nii lilleline, kui pealtpoolt tundub.

Enne usaldusväärse pisipanganduse traditsiooni juurdumist kulub vähemasti paar aastakymmet, mille jooksul pisipankade järele valvamine on tõsine valu ja vaev. Meil oli yksvahe juba hulk pisipanku. Enamasti sattusid värsked pankurid raha lõhnast eufooriasse ning ostsid endale kymme tuhat kullast kempsupotti. Seejärel läks pisipank pankrotti ning suur pank ostis pisikese yles. Vähesed inimesed on raha suhtes immuunsed.

Pealegi sõltuvad ka pisipankade laenutingimused nende raha allikast. Kui pank saab kogu raha kylarahva säästudest, peab kylarahval neid õite palju olema või saab pank ysna pisike. Kui rahvas oma raha kylapanka viib, ootab ta enamasti paremat intressi kui suures pangas makstakse. Noh, natuke võib ju läheduse ja tutvuse poolest järele anda, aga mitte eriti palju ega kauaks.

See tähendab, et ka pangast välja antava raha eest tuleb rohkem kysida kui suurpangas. Kulud on ju lõppeks kontori kohta samad kui suurpangal, palka tuleb maksta ja elektrit ja yyri, samas ei jaotu keskasutuse kulud ja litsentsid ja muu säärane sugugi viiesaja kontori peale laiali. Nii et protsentuaalselt on kulud kõrgemad ja sealtki ei anna eriti kokku hoida. Mis tähendab, et isegi pankadevaheliselt turult raha saades pole erilist lootust megakorporatsiooni yle trumbata. Õnneks seda seal väikepankadele väga ei pakutagi, pole neil ju vara ega renomeed, millega laenu tagada. Suurpangast kõrgemat laenuintressi kysides võib aga kylarahva seas menu säilitada vaid juhul, kui laenu antakse neil, kes seda mujalt ei saa. Järelikult on suurem ka risk näha raha samavõrd kui oma kõrvu. Mitte just väga paljutõotav ärimudel.


***

Ei ole ma sugugi suurpankade poolt ja väikepankade vastu. Kuid proletariaadi diktatuuri ning kogu raha ymberjagamist on lihtsam välja kuulutada kui mõelda, mida seejärel edasi teha. Revolutsioonid lõpevad tihti verise pummelungiga, yleyldise pohmaka ajal haarab aga võimu keegi, kellele seda varem yldse anda ei mõeldud. Yldse, mõelda on tore. Palju kasulikum kui rusikaga vehkida, karjuda ja sylge habemesse pritsida. See viimane harrastus on pealegi ebahygieeniline.

Parandame mineviku puudujääke

Kummalistel põhjustel sattusin Virumaa Teataja 2003. aasta artiklile "Eesti, islam ja Euroopa Liit", milles teoloog Raine Linnas refereerib (ja napilt ka kommenteerib) toonase politoloogi ja nyydse Päevalehe autori Ravil Khair Al-Dini artiklit 2000. aasta Akadeemias. Veider teema muidugi, hakata kommenteerima 4 aastat tagasi 3 aastat hiljaks jäänud kommentaari. Filosoofid on ikka veel aeglasemad kui teoloogid. Aga mis teha, kui yks sealne lõik alles nyyd silma jäi:

...üheks sallimatuse põhjuseks moslemite suhtes on see, et kristlikus õpetuses pole öeldud midagi head islami ega prohvet Muhamedi kohta...

Ma ei tea, kumb mainituist selle tähelepaneku sõnastas, aga kahtlemata kõneleb tõde nende suude läbi. Kristlus ei kommenteeri tõepoolest islamit, nii nagu ka Platon ei kommenteerinud Nietzschet. Kas pole see tõeline sigadus? Ega meil muud siis yle jäägi kui vead ära parandada: las läheb piibel ymberkirjutamisele ja Platonile jagatakse Raekoja platsil kakskymmend pedagoogilist kepihoopi.

Analyytikud ja tentsikud

Ootamatul kombel läksid tunaeilsed lootused täide ja lugu Vene parlamendivalimistest õnnestus kokku kirjutada. Värvi ja metafooride pealt ma kokku ei hoidnud, aga Vene saatkond kah ei protesteerinud. Ju oleks võinud krõbedamgi olla.

Senine lärm ja lustipidu oli muidugi pelk uvertyyr, etendus ise tuleb järgmisel aastal. Senise suhteliselt yhtse hinnangu taustal oli täna huvitav lugeda ka teistsuguseid arvamusi.

Igor Taro ennustas Postimehes, et Putini taandumisega presidenditoolilt on ka tema ajastu möödas ning troonile tõuseb järgmine isevalitseja. Iseenesest vahva hypotees. Paraku eeldab see esitatud kujul, et Putin on eile syndinud ja ise olukorda ei hooma. Pigem on tema asendamine ehk võimalik juhul, kui ta on vaid kellegi teise käpiknukk. Ent vaevalt oleks Putini hypoteetiline peremees siis lubanud käivitada sellist isikukultust.

Seppiku Ain aga avaldas suisa arvamust, et Yhtsele Venemaale tuleks õnne soovida. Tõsi, midagi muud olnukski talt imelik oodata, on vaene mees ju Edgari tentsik ja Edgar omakorda Vene kohalik satraap. Mis tal siis yle jääb, amet selline - kui kõik saapad on läikima löödud, võib truualamlikkuse eest, myts kramplikult pihku surutud, kiidulaulu laulda. Nii et yhinegem kooriga: palju õnne, Vladimir Vladimirovitš, edukalt võltsitud valimiste puhul! Pikka iga ja et ykski vaenlane ei jaksaks Teile vastu seista, et Te kullipilgu ees tolmu variseksid tolmu nii Tatari, Mongoli, Hiina kui ka Eesti fašistide alatu hord!

P.S. Töö käigus kogunenud lingid.

Mis praegu toimub

Vaatan toredat filmi "Lions for Lambs". Meryl Streep ja puha. Ei ole jah nii vinge, kui võinuks olla, aga paha ka mitte. Sõda terrori vastu ja vaprad leheneegrid. Kas kuskil on ka mõni retrospektiiv "Kymme paremat filmi ajakirjandusest"? Vaataksin täitsa huviga. Palju Al Pacinot.


***

Panin filmi hetkeks seisma, sest akna tagant paistis ilutulestik. Kuidas inimesed yldse seebikarbiga ööd pildistavad? Mul ei tule kuidagi välja, aknaraamid on heledamad kui tänavalambid ja lambid heledamad kui majad ja majad heledamad kui taevas ja...

Näe, nii:


***

Pärast pildistamist eksisin kuidagi Aja bloggi, kus ta kurdab, et Brysseli eurokoridorides pole WiFit, yksnes tšehhi võrgu najal sai oma kirjad teele saata.

Mul tuli seepeale mõte, et Brysselile wifit myya oleks siis perspektiivikas äriidee. Alustuseks võiks eestlased oma piravõrgu yles panna ja seda nurgatagustes diilida ("Kule, näe, vaata, mul siin hõlma all on lapakas wifi! Äge, mis? Tahad ka? Hmmm... Mis sul seal portfellis on?"), hiljem rohke pistise ja Welcome-to-Estonia toel mingi legaliseerimisprotsessi läbi teha.


***

Vene(maa)lased "valivad" parlamenti. Jajah. Hea meelega teeks sellest homse loo, aga tõenäolisemalt tuleb mõni Eesti uudis peale. Ma olen keskmisest lugejast (ja ajakirjanikust) ka märksa välismaahuvilisem, ses mõttes ei kajasta muidugi reaalset meediaruumi. Ega loetavust.

Samas: kui me sedasorti uudistele kah tähelepanu ei pööra, on järgnev meile igati paras. Mitte, et eestlased syndmuste kulgu oluliselt mõjutada saaks.

Ja kui Marko Mihkelson uriseb, et "Putini võit on Venemaa kaotus" ja "Venemaa autoritaarsed režiimid ei saa lihtsalt olla jätkusuutlikud", siis "on meile ajalugu korduvalt õpetanud" ka, et esiteks ei sega jätkusuutmatus Venemaad kõigi teiste elu pea peale keeramast, teiseks ei kao Venemaa ise kuhugi (ning ka viimase mölaka suudab yldrahvalik mälukaotus puhtaks pesta) ning kolmandaks huvitab isevalitsejat suhteliselt vähe, mis tuleb peale tema surma, kui seda ennast annab piisavalt kauaks edasi lykata - olgu näiteks siis Stalin või Groznõi.

Jääme siis ootama ja vaatame senikaua filmi.

Messias tuleb Läänest, maisitõlvik pihus

Yhes listis kukkus kodanik, kellest ma seda kuidagi oodanud poleks, taevani ylistama Ron Pauli. Ootamatult sellepärast, et fänn ise esineb tavaliselt vaimsuseotsijana, kel on ka passis Kirliani stiilis aurafoto, aga tema kumiir on ysna tavaline libertaar. Käib nelja aasta takka hobi korras presidendivalimistel ja jääb hääletustel kuhugi ääremaadele, nime poolest kuulub Vabariiklikku Parteisse.

Ron Paul usub, et vabaturg parandab kõik haavad, kaasa arvatud ökoloogilised probleemid. ("If there is man-made pollution, it might be in China and I know I'm not willing to tax you or send troops over there to close down plants.") Muuhulgas soovitab astuda välja YROst ja NATOst ning yldse tegeleda rohkem oma asjadega. Mis aga kõige tähtsam ning igale ameeriklasele sydamelähedasem: mitte mingil juhul ei tohi tõsta makse. Ega muid olulisi probleeme polegi.

Ja siis tuleb eelviidatud kodanik, langeb põlvili ja kisendab yle terve listi: "Tema nimi olgu kiidetud!" (Täpne tsitaat, ehkki meenutab rohkem me idanaabri valimisi.) Hõiskab:

See, mis täna on "marginaalne", "ebanormaalne" - on homme norm.
/---/Ron Paul on siin lihtsalt sümbol - ta pole enam üksik esimene pääsuke. Isegi kui temaga peaks midagi "juhtuma", on kohe platsis kümneid uusi vajadusi niisama tundlikult tajuvaid juhte. Ja see muudabki olukorra mu meelest "reformatiivseks" või isegi "revolutsiooniliseks".
/---/
Nii et on tore, kui Ron Paul kuulub "marginaalide" elitaarsesse, ajalugu ja kultuuri loovasse klanni. Sest nemad on homsed Kuningad. Nende kaudu läheb elu edasi. Kuidas täpsemalt, seda vaatame õige pea.

Nojah, see'p see oht ongi, et "on kohe platsis kümneid uusi vajadusi
niisama tundlikult tajuvaid juhte" ja "nemad on homsed Kuningad". Sest siis on meil:
1) isolatsionistlik USA, kes usub, et muuilma probleemid ei ole tema
omad ning Adam Smith lahendab kõik mured;
2) omavahel jagelev Euroopa, kes ei suuda yhtainsatki
kiirreageerimisyksust kokku saada ja usub, et USA teda kaitseb;
3) hambaid teritav Venemaa Rahva Isa juhtimise all, kes usub, et
Venemaa on Issandast pyhitsetud messias;
4) kahe eelmise vahel Eesti, kes usub, et teda kaitseb Euroopa, kes
usub, et teda kaitseb Ameerika, kes usub, et ta tegeleb nyyd natuke
aega yksnes maisikasvatusega ja vaatab õhtuti päikeseloojangut.
"A recipe for disaster," ytleks needsamad ameeriklased.

Kaitsku kõik jumalad ja hea õnn vähemalt meid endid niisuguse
"tundlikkuse" eest.


P.S. Wulff-Morgenthaleriga annab ka kõike illustreerida.

Märkmeid uudisteagentuuri tööst

Vahel on ikka rõõm leida, et sul on lugejaid. Näiteks leidsin kellegi, kes linkis Haige Mõistuse Syndikaati Mallorcalt. Linki praegu otsida ei viitsi, aga kogemus oli meeldiv. Ja keegi tegi referaadi linkidest Ämari lennuvälja teemal, mille lõppu pani HMSi lingi "värskenduseks". Või oli see "vahelduseks" või midagi seesugust.

HMS syndis nagu paljud muudki jaburad projektid: hilisöisel tunnil, kui maailma igapäine totrus muutus kõikevaldavaks ja imbus läbi reaalsuse igast praost; kui kokkujooksmata juhtmeid enam polnud ning viimne kui uudis või kirjatykk silme ees veidraid vorme võttes iseenese vastandiks moondus. Sisuliselt koosneb ta lehetegemise jääkidest, mida igal huumorimeelega leheneegril paratamatult tekib. Iseenesest on materjali iga jumala päev rohkem kui rubla eest, napib ainult aega. Keeruline on jagada end kahe lehe, uudisteagentuuri ja blogi vahel. Nii et ehkki alguses lootsime teha vähemalt neli-viis lugu päevas, on praktiline tulemus... noh, ytleme, sporaadiline.
Vahel siiski õnnestub.

Täna juhatati mind eriti lõbusa tagasiside juurde. Nimelt päris HMS oma nime vahvalt paremkonservatiivselt asutuselt pealkirjaga Terve Mõistuse Syndikaat. Millaski avastasid sealsed konspiratsiooniteoreetikud HMSi ja ajasid sel teemal isekeskis pisut vahtu.

kes selle nalja taga on: http://syndikaat.blogspot.com/

Selle pilablogi taga on X ja Y, kaks omast arust vaimukat tüüpi, kes vihkavad fanaatiliselt Terve Mõistuse Sündikaati. Nende oma blogid on http://kontorikoonlane.blogspot.com/ ja http://hajameelne.blogspot.com/

ma pakun et need isikud on ka nende varajaste tatipritsimiste taga delfis ja erli foorumis ja si s aset leidnud provokatsiooonide taga!kus sa nende nimed teada said?

http://www.ekspress.ee/viewdoc/DF6BEF316168711FC2256EF900317E44 aga kes need teised on? http://www.dragon.ee/irve/blog/index.html mingi äripäeva ajakirjanik http://apmaraton.blogspot.com/ mida see bande endast kujutab?mingeid netisõltlastest friike vä?

Ja nii edasi, aga õnneks mitte väga pikalt. Tegelikult poleks seda kõike yldse mõtet tsiteerida, kui kogu sealne õhkkond nii reipalt totter poleks.

Minu meelest TMS kyll vihkamist ei vääri. Tõsi, ma ei seedi fanaatikuid, tõsimeelsust ja veel vähem inimesi, kes teavad, kuidas kõik teised elama peavad. Neist ei tule muud kui häda ning nad levitavad ajukärbumist. Aga eks neid ole nii pahem- kui ka parempoolsete seas. Eestis on lihtsalt parempoolseid rohkem, seega on ka parempoolseid lolle rohkem. Mu enda vaated jäävad kuhugi mõlema poole äärmustesse, tykati ka keskele ning ei suhestu yhemõõtmelise skaalaga kuigi hästi, seega ei maksa nende kohta mingeid hypoteese aretada.

Delfis olen viimase aasta jooksul vast ehk kolm korda käinud, ERLi foorumis vist yldse mitte. SI hakkas kunagi mu postkasti risustama, suunasin nende teated otse spämmikausta ning rohkem pole mul nendega pistmist olnud. (SI on yldse selline vahva "infokeskus", mille teateid keegi naljalt ei loe ja vist ykski päevaleht ei tryki.) Ent kui kellegi minapildis on keskne usk, et ma neid kõikjal jälitan, taga kiusan ning kosmiliste kiirtega mõtteid loen, lasku aga käia, palju syda igatseb. Peaasi, et hingel kergem saab.

Tegelikult raskendab HMSi tööd kõige enam tõsiasi, et maailm on libauudistetagi jabur. Kui Tallinna linnavalitsus saadab välja pressiteate selle kohta, et hakkas sadama lund, kuidas kurat peaks hobi korras ja ilma palgata tegutsejad suutma nendega konkureerida?

Heinrich Heine nina

Vastu tulles lugejate soovidele: tadaa!

Nojah, pisut ylevalgustatud. Aga ikkagi.
Ega see maitset riku.

Mis ma ökomessilt sain?

Mult kysiti just. Mõtlesin, et panen siia ka. Ehk teab keegi teine kord, mida yhelt ökomessilt loota või karta on.

Igast mahekohukreemi sordist yks. Kaks tahvlit mesimummišokolaadi. Topsike haljast mett. Triibu reklaamid. Kaks kalendrit, jõulukingiks (yks leidis juba omaniku). Mõni visiitkaart. Lapse tehtud postkaart. 102 pilti ja yks - ei, kaks blogipostitust.

Ja seda kõike umbes tunniga. Mina olen täitsa rahul.

Juhhuu! Ta on valmis! Ta on juba siin!

Olgu kõige muuga, mis on, aga oHpuu synnipäeva meenutamise tarbeks poest Egri Bikavéri otsides tehtud avastus tegi mu sydamele suuresti rõõmu.

Viru keskuse all on myygil Beaujolais Nouveau. Olen sellest ka varem kirjutanud, samuti on seda teinud Kalev Keskyla ja veel mõnedki teised. Lyhidalt on tegu veiniga, mille suurim väärtus on selles, et ta on tänavu esimene ning ilmub lettidele novembri kolmandal neljapäeval.

Aga mulle meeldib ta ka niisama. Lihtne, kerge jook, mida pole eriliselt hoida mõtet. Kõige paremini sobib ta sõprade seltsis kohe ja kiirelt avamiseks ning selle tähistamiseks, et tänavune märjuke on taas vaatidest me keeltele ja kõridesse jõudnud. No ja see väärib ju ometi tähistamist!

Yhes mu lapsepõlve lemmikluuletuses kirjutas Heinrich Heine sellest, kuidas päikegi taevas pole muud kui vaid suur paistes joodikunina "...ja ümber selle punase nina keerleb kõik purjus maailm!"

Kui koju jõuan, panen pildi ka.

Töö- ja messimuljed

Maailm on asju sedavõrd täis, et pole aega blogida. Pealegi oli
Tartus kiire, maal võrk katki ja elektrirongis nii hädine, et ainult Opera pääseb läbi. Blogi siis niimoodi.


***

Sain endale lõpuks siiski asendaja, jeee. Kahe ja poole kohaga töötamise asemel poolteist kohta, see on lust ja lillepidu.

Maailm on pealegi väike, minu vana koha võttis yle Pusa. Tõsi, ta pole enam vist Pusa, nii et kyllap ma nyyd tappa saan. Mis tost, selle ilmaga on kõik luud ja kondid niikuinii haiged.

Ytlesin kyll inimestele, et minul pole lauaarvutit vaja, selle võib Pusale anda, aga või mind keegi kuulab. Nyyd ongi mul kaks arvutit ja vähemasti tänahommikuse seisuga tal mitte yhtegi. Näis, äkki leitakse siiski midagi, kui ta pärastlõunal tööle jõuab. Mul pole jälle ligipääsu võrguketastele. IT-osakonnas oli, kui yhendust testisime, rohkem pole ma neid oma lapakas näinud. Kummaline.

Ja yldse - veider tunne on olla ajakirjanik. Ausõna, mul polnud seda kavas. Tegelikult mõtlesin veel paari kuu eest, et kyllap panen ka viisteist aastat hiljem sama laua taga komasid paika.
Äkiline iseloom, mis teha.


***

Esimene lugejakiri tuli ka, õnneks ysna leebes toonis. Kiri saabus juba reedel, aga siis ei olnud aega vastust lõpetada - enam-vähem päeva lõpuni nikerdasin juhtkirja ning lõpuks tuli ikka pyhapäeval uus kirjutada. Katsun täna ikkagi vastata ja vastuse ka siia yles panna.

Kirjuta millest tahes, lõpuks huvitab inimesi ikka ainult see pisike nupsakas, mille ruumitäiteks tyhja tekstiprakku surusid.


***

Tegelikult oleksin võinud nädala kommentaaris hoopis ökomessist kirjutada, ehkki mu enda muljed pärinevad laupäevaselt läbijooksmiselt.

Oli huvitav. Võinuks mitu tundi ringi käia, diktofon näpus, Kortslehti jagada ja intervjuid teha. Praegu korjasin vaid mõned visiitkaardid, paar jõulukinki, Triibu trykikoja reklaamid ning hulga mahedaid kohupiimakreeme. Kamaga jogurt oli yllatavalt mõnus ja Kõlliste kommimeistreid esindav onu oli parim rohevärgi reklaamimees, keda ma elus näinud olen. Innukas, veenev, muhe ja ilmekas. Leheneegri rõõm.

Kõlliste kommionu.

Ei, järgmisel korral teeme oma Kortslehe putka ja paneme kodulehele podcast'i. Selles seltskonnas suudab meie kamp rokkida kyll.

Pahad asjad, tagumik ja rõõm tehtud tööst

Täna oli ysna rahulik päev, aga õhtupoole keeras korraks vindi peale. Eile oli seevastu algusest lõpuni kyllaltki vilets päev.

See panigi mõtlema: aga miks see siis paha on, et on halvad päevad? Ehk ongi parem, kui igasugused vastikud pisiasjad yhele päevale koonduvad, mitte ei myrgita muidu täiesti mõistlikke päevi?

Õhtul polnud siiski viga. Töine, lõbus, aga ka ysna asjalik. Uued inimesed sulasid seltskonda.

Hea on tunda, et mõtetel on laiem kandepind kui ainult oma kamp.


***

Päeva ohtrate jaburate seikade seas yks jaburamaid: panin 20 000 inimest oma tagumikust lugema. Tehke järele!
Hea, et pilti ei pandud.

Ehkki kuskil umbes lk 4 kandis on pilt Nordea reklaamist, mille ees seisab pyksata tytarlaps. Mis on tema katmata kannikatel Nordea intressidega pistmist? Kas see on kõik, mis Nordea oma kliendile jätab?

Seda vaadates tuli mõte, et ma võinuks siis kah tõesti pildi panna. Kui sinna alla kirjutada ausalt "Guinness", puutuks vähemalt asjasse.


***

Kortslehe ökomessi erinumber on väljas ja esimene päev jagatudki. Kaks päeva seisab siis ees. Kes tahab, saab laupäevani Tartu messikeskusest, messilt "Elukvaliteet 2007", roheliste putkast. Ei maksa midagi.

Päris ilus tuli, oleme ise ka uhked.

Kõnepeetus

Nädala kantseleiroti tiitli pälvib inime, kelle ametinimetuski on kantseliidi musternäide:

"Seetõttu ei ole mahtude vähenemine kogukulubaasi muutumise asjaoluks," ytles raudteeinspektsiooni arendusosakonna juhataja peadirektori ülesannetes, kelle kodanikunime ma siia halastusest ei pane.

"Kuigi kaupa veetakse vähem, tuleb raudteed ikka sama raha eest remontida," tahtis ta ytelda.

Hirmus lugu, kui tahad inimestega rääkida, aga ei suuda.

Pahad lood

Viru keskuses oli tore koht nimega Air. Žanri poolest lounge ehk lesila. Vaikne, rahulik, mitte eriti suure, kuid siiski meeldiva toidu- ja joogivalikuga. Rohkem istumis- ja vestlemis- kui söögi- või joogikoht.

Airi põhiline võlu seisneski selles, et seal enamasti eriti kedagi ei olnud. Suurem jagu inimesi ei pannud ta olemasolu tähelegi, kuni seda neile spetsiaalselt ei juhatatud. Asus ta otse Viru keskuse kinopoolse sissekäigu kohal, seinte poolest kyllaltki akvaariumis, aga kuna keegi seda ei näinud, ei muutunud klaasseinad häirivaks. Vaikne muusika lubas igal ajal omavahel rääkida - ja selliseid kohti on Tallinnas vastikult vähe. Konfidentsiaalsete või ka lihtsalt tasaste vestluste jaoks pole ses pyrjelite linnas kuigi palju paiku.

Nojah, nyyd on siis yks vähem. Kuuldavasti on Õhu asemele tehtud sushibaar, mis informandi sõnul nägevat välja nagu söökla. Kirjeldaja, kes armastab sushit samavõrd kui minagi, tuli sealt asja lähemalt uurimata tagurpidi välja.

Kahju. Kogu mu sympaatia juures sushi vastu on see ometigi kaotus. Linn on suur, ent inimestele mõeldud ruumi napib.


***

Käisin Tartus vanaema vaatamas. Ta kukkus aprillis koledasti, haiglas pandi reieluu kylge hunnik rauda ning alles juunis sai haiglast välja. Nyyd rääkis kõige muu jutu seas sellest, kuidas talt kysiti, kas ta ise ka oma kukkumisi lugenud on - noh, statistika mõttes. "Ega ma siis statistika pärast ei kukkunud!" Kuus korda, jajah, viimase paari aastakymne peale.

Uksest välja tulles libisesin ise trepil ja lendasin jäätunud betoonile seliti. Tundus kyll, et ei saanud viga, võtsin matsu kyynarnukkidega vastu. Muidu oleks selgroog läinud. Nyyd aga ei saa järske liigutusi teha, ringutada ja voodis kylge keerata on põrgulikult valus - sabakondi põrutasin ära.
Hea, et mul on istuv töö, mitte lamav.


P.S. Kui mul on meeles, panen hiljem siia ka paar illustratsiooni.

Poliitiline mõttevahetus

Näide poliitilisest kultuurist: kaks kirja tundmatuks jääda sooviva erakonna listist.

Toetan varianti:

A erakonna auliikmeks.
Auliige on väärikas positsioon. Nagu ristiisa. Ideeline juht. Erakond vajab juhatusse praegusel arenguetapil isikuid, kes annavad õhuruumi vabaks ja demokraatlikuks arenguks.

erakonnaliige B

Vastus.

Hea B,

Erakonna juhatuse liikmena vabandan, et pole sul varem lubanud vabalt erakonna õhuruumis liigelda/hingata/tegutseda ja demokraatlikult areneda.

Luban, et tänasest on sul see vabadus olemas. Sarnase loa annan kõigile teistele headele erakonnakaaslastele, kes tunnevad, et seda vajavad.

Päikest.

Lugupidamisega,

erakonnaliige C

Ei mõtle ma neid tsiteerides midagi kurja, lihtsalt lõbus on.

Talverõõmud

A says:
aga ma ei sõitnudki täna teelt välja.. veel mitte. tere hommikut
B says:
tubli
B says:
tere Sulle ka
B says:
ja minu takso ei sõitnud, ehkki tuli pool maad, kylg ees
A says:
tore
A says:
et külg ees
B says:
jep
B says:
kohe kena oli linnaliiklust vaadata
B says:
järjekordne esimene lumi

Ja toimetuses räägitakse põhiliselt rehvidest.

Ei, siiski. Bulgaarias aeglustub inflatsioon.

Bowie't kassid ostaksid

Tuli teade, et yks ingliserallisõitja pidada börsile minema. On firma põhiline omanik ja vara, laias laastus 1 mld dollari jagu. Pakub myyki endast 10%.

Teate sabas oli märkus, et 1997 tulnud börsile ka David Bowie. Kahjuks ei leidnud ma selle kohta midagi ei Wikipediast ega ka Google Finance'ist.

Jama lugu. Bowie'sse oleks ma kyll investeerinud, pikas perspektiivis. Haldjad elavad kaua, yks puuduv silm on pelk amortisatsioon.


***

Kruuda võiks börsile minna. Ise, ilma firmata.

Kultuurišokk

Sain täna koduse kultuurivapustuse.

Põnn says:
kle ega sa ei tea kui palju võib üks keskmine süntekas maksta
A says:
böööööh
A says:
on Sul ka kysimused
Põnn says:
ma tean
A says:
mis mõttes keskmine? selline plekise häälega, mis kaheksa-aastastele mängimiseks antakse? sama plekise olemisega suurem pann, millega halvamaitselised muusikõpetajad laste kuulmist rikuvad? noortebändi tasemel? tõsiseltvõetav?
A says:
mis Sa ta'ga teha tahad?
Põnn says:
noortebändi tasemel
A says:
ödörmömm
A says:
midagi niisugust? http://www.elektroonika.ee/ee/audio/suntesaator
A says:
hakkad tydrukutebändi tegema?
A says:
yldiselt enamik algajaid laenab, mitte ei osta
Põnn says:
not exactly
A says:
yks on poiss?
Põnn says:
kust sa teadsid
A says:
"not exactly"
A says:
võimalik oli ka transvestiidibänd, aga need on haruldasemad
Põnn says:
ei aitäh
A says:
ja lõikused on noortele liiga kulukad
Põnn says:
tõsi ta on jah
Põnn says:
tegelikult me niisama mõtlesime, et meil ka vaja see etapp läbida. Peaaegu kõik teevad ju keska ajal bändi
A says:
jube lugu
A says:
teha sellepärast, et kõik teevad
A says:
ise nagu ei tahakski
A says:
aga peab
A says:
tuleb yhiskonda sulanduda
A says:
muidu hakatakse peksma ja mõnitama
Põnn says:
ikka tahan
A says:
hmmm
A says:
mis laadis?
Põnn says:
musa we
A says:
ei, peksmine ja mõnitamine
Põnn says:
ahh??
A says:
musa muidugi
A says:
mis Sa siis mõtlesid?
Põnn says:
ah ma ei mõtle enam midagi. Juhe on nii koos
Põnn says:
no me mõtlesime, et nt nightwish jne
A says:
nu i nu
A says:
ambitsioonid...
Põnn says:
aga veits teistmoodi. Point on selles, et keegi pole pilli õppinud.
Põnn says:
No mina olen klaverit. Klassivend kitarri iseseisvalt.
Põnn says:
teele trummide taha, aga ta pole neid varem mänginud. Loodame et tal on rütmitaju. Ta on jauramit mänginud
A says:
kui pilli mängida ei oska, saab ainult yht stiili teha
A says:
selle asja nimi on punk
A says:
yldiselt on selle iseloomustuse peale ka mul juhe koos
Põnn says:
jah, aga see pole päris meie värk
A says:
no muud stiilid eeldavad, et inimene teab, kuidaspidi pilli peos hoida ja kustkohast puhuda
Põnn says:
no seda me teame. Ja meil polegi midagi puhutavat vaja
A says:
synt, trummid ja...?
A says:
aa, kitarr
Põnn says:
basskitarr, trummid, kitarr, sünt
A says:
oot, mida Sina siis oma klaverikogemusega...?
Põnn says:
no ma ei tea kas ma mängin. Põhimõtteliselt ma oskaksin sünti
Põnn says:
aga mind tahetakse laulma panna ja selles pole ma üldse kindel
Põnn says:
nad pole mind laulmas kuulnudki
A says:
issand
A says:
noh, vähemalt on teil sissetulek olemas
A says:
saate teha plaadi - kodus salvestate ja lõikate sada eksi - ja minult raha välja pressida
A says:
et kui ma kõike ära ei osta, hakkate levitama ja siis ma veel kahetsen
Põnn says:
fafaaa
A says:
kui kontsert tuleb, siis igatahes kutsu
A says:
ma hakkan lava ees näppu viskama
Põnn says:
kle kõigepealt vaatame kuidas see asi üldse välja näeb ja kas tuleb üldse midagi
Põnn says:
aga kas sul imelik poleks seal üksi hüpata we
A says:
noh, kyll ma juba teisi hyppajaid leian
A says:
kui tasuta õlut luban


***

Ei, tegelikult olen poolt. Las aga teevad. Lõbutsegu.
Olen kyll mõnes suhtes pisut skeptiline, a mis tost.
Keda see enne seganud on.

Muusika tuleb neil siis selline:

Arukaotuseni head mõtted

On inimesi, kellele ei meeldi alkohol. On inimesi, kes seda ei joo. Paraku on ka inimesi, kes ei peagi seda jooma, sest juba mõtegi alkoholist halvab nende ajutegevuse täielikult. Iseenesest muidugi kokkuhoid, aga...

Yks seesugune dysgraaf kirjutabki:

Nii viinahoidmine kui ostmine on märgid...sündmused, mida matkitakse. Lapsed matkivad. Vähendagem seda märgatavust lihtsalt moel: alkoholi müük toimugu muust toidu- ja kaubamüügist eraldi. Eraldi uks sisse, eraldi kassakäik välja lisaks veel kohustus pakkida ostetu läbipaistamatusse ning kaubamärgile ja tootele mitteosundavasse pakendisse. Ja selles muust poest eraldatud alas müüdagu kõike, mis alkoholiga seotud...ka alkoholivabu üllesid ja muud sellist kraami, mile nimi viinakraamile viitab.

Salgaks yldse maha? Pakendaks kogu alkoholi õllest piirituseni yhesugustesse läbipaistmatutesse pudelitesse, millele on kirjutatud "Myrkk" ning myyks seda riiklikest salaasutustest, millesse pääsemiseks tuleb kuskil tagahoovis tuletõrjeredelist yles ronida, näidata passi, anda sõrmejälg ning öelda salasõna. Purjus inime sealt pealegi yles ei roniks, probleem lahendatud. Samas myydaks ka kõike alkoholiga seonduvat. Näiteks kuni vanem põlvkond mäletab "Vana Tallinnat", myydaks neis monopolides kõike, mille nimes on sõna "Vana" või "Tallinn": komme, kilusid, bussitalonge... kindluse mõttes ka raamatuid "Vanake Hottabõtš" ning "Vana Kannel". Ja Saaremaale pääsu alla 21 eluaasta võiks yldse lõpetada.

Jah, minu poolest võib ka alkoholireklaami oluliselt kärpida. Ehkki kõrtsidesse jms jätaks ma ta siiski rahulikult alles - pole mõtet hysteeritseda ning hakata alkoholi olemasolu samamoodi eitama nagu Eesti koolides narkootikumide ja suguhaiguste olemasolu eitatakse. (Parem olgu 9. klassis AIDSihaiged rasedad, kui et mingi vastik tegelane lastele kondoomidest räägiks?) Ainult et pole paremat viisi yhtki mõtet põhja lasta kui teda suunurgist verist vahtu pritsides jutlustada.

Kusjuures ma jään arvamuse juurde, et kogu alkoholipoliitikat laia lauaga vehkida ajada on sula lollus. Maanteel ei kihuta purjuspäi teps mitte need, kes poe taga odekolonni joovad. Ja enam kui sajakrooniste veinide myygi keelustamine ei ole noortepoliitika. Lauskeelud mõjutavad alles kujunevate joomaharjumustega inimesi ainult otsustama joogivalikul võimalikult tulusa protsendi ja hinna suhte kasuks. Ning mina naudin oma veiniriiulist võetud õhtust klaasitäit või kaht Eesti alkoholipoliitikast täiesti sõltumatult.

Beowulf

Aeg-ajalt käänatakse kõik su kahtlused ja ootused pea peale.

Peatselt (23.11) Eestissegi jõudvast "Beowulfi" filmist ei ole ma suuremat oodanud. Ega ma yksikasju eriti ei mäleta, aga selle režissöör Robert Zemeckis pole mulle just alati meeldinud ("Death Becomes Her" oli kena, aga "Back to the Future" triloogia miljardi fänni hulka ma tõesti ei kuulu) ning viimastel aastatel on Hollywoodis olnud kombeks ajaloo- ja myydifilmid ära käkkida.

Nyyd leidsin aga Neil Gaimani blogist sissekande, kus ta räägib selle esilinastusest... stsenaristina. Nojah. Gaiman meeldib mulle kyll, isegi väga. "Sandman" on mu arvutis just praegu pooleli ning kättesattunud raamatud olid ka toredad. (Ehkki "Ameerika jumalad" on minu arvates ikkagi liiga pikk.) Mine tea, ehk on siis filmgi parem kui olen oodanud. Näha tahan seda niikuinii.

Yks huvitavamaid lõike ta blogiloos oli aga see:

Incidentally, I think the educational pack done for Beowulf is simply wrong. Part of the point of the Beowulf movie that Roger and I wrote is the places it diverges from the story of Beowulf, and the ways it explores the relationship between a person and a story about a person. I don't think they should be putting the stuff we made up on material intended for schools -- it seems like a way of justifiably irritating teachers, who have enough to put up with when they try to teach Beowulf without us making their lives harder. It would have been much more interesting to have put up either the original, or one that talked about the differences -- I'd absolutely encourage high schoolers to see our version and talk about what changed and why.

Tõesti, tihtipeale kipub olema nii, et õpetajad saadavad või viivad õpilased raamatu lugemise asemel filmi vaatama. Enamasti on see lihtsalt rumaluse tunnus. Suurem jagu raamatupõhiseid filme ei korda kogu raamatu sisu, enamik mängib sellega või joonistab oma versioone. Ja tihtipeale on need mõeldud inimestele, kes on raamatut juba lugenud.

Ma ei nurise, kui film seatakse raamatu kõrvale, nii et inimene näeb nii nende kahe sarnasust kui ka erinevust. Aga paraku piirdub suur osa kirjandusõpetajaist minu kogemust mööda niikuinii nyrimeelse ymberjutustamisega ning raamatu iva on nende meelest see, mis seal toimub - tähtis on syžee, kõik muu jookseb mööda kylge maha kui vesi õlitatud hane seljast. Miks sellised yldse kirjandust õpetavad, jääb arusaamatuks. Ju nad peavad millestki ära elama ning vilets õpetaja on sama hea amet kui vilets lypsja, stjuardess või sekretär.

Ärge teie nii tehke, eks.


P.S. Nagu mul viimasel ajal kombeks, lingid.

Kassid

Kindlasti oli mul vahepeal sada muud asja meeles, millest kirjutada. Aga praegu kirjutan sellest.

Hakkasin yksvahe Doris Lessingit lugema. Olen teda ammu lugeda tahtnud, pole lihtsalt ette võtnud. Eks ma yhest kyljest ootasin muljete ja arvustuste põhjal kyll, et on hää, aga teisest kyljest oli kogu selle kiituse põhjal ka kerge pelg. Ja ykskord võtsin ometigi kätte ning ostsin Tartu Apollost kaks Lessingit ära. Vist umbes selle alusel, et need kaks olid parasjagu mulle kõige ligemal. Või oli neid letil kõige vähem järel.

Igatahes oli "Hea naabri päevik" hea kyll, tõesti. Mõni asi kõlas mu enda mõtetega kokku ja mõni oli meeldivalt yllatav - hoopis teistmoodi kui mina osanuks mõtelda. Aga nii nagu mul sahmerdamise kõrvalt aega kõigeks napib, nappis ka lugemiseks. Ja kui raamat mul voodi kõrval seisis, laenati ta sealt ära. Ei, mulle teeb ainult rõõmu, kui inimesed häid raamatuid loevad. Eks teinekord loen edasi, mul niigi tegemist palju.

Novembrikuises "Playboys" oli Margaret Atwoodi novell. Ei ole ma Atwoodigi kuigivõrd lugenud, kui yldse. Ja seegi oli kyllalt ootuspäraselt hea. "Playboy" ise vastas seeläbi mu ootustele kirjandusajakirjana pisut paremini kui poliitikaajakirjana; eks selle taga ole kyllap ka veider tõik, et Ameerikas on porno kui niisugune pigem vasakpoolne nähtus ja Eestis pigem parempoolne, vasakpoolne poliitikaajakiri oleks meil aga kardetavasti kaunis edutu ning seepärast ongi Eesti "Playboy" kuidagi harjumatult apoliitiline. (Niivõrd kui tänapäeval saabki "Playboyst" ja pornost yhes lauses rääkida; marukristlust kõrvale jättes on tegemist pigem kunstilise erootikaga.) Kahju kyll, aga mis tost. Atwood korvas ka esimese numbri Sautri või kes neil seal oligi.

Midagi oleks Atwoodis ja Lessingis justkui yhist. Anglosaksi vanaprouad, kyllap see. Ja mõlema keeles on mingi ka tõlkes säiliv inglus. Mõlemad olid vist ysna hästi tõlgitud ka, kummastki midagi väga häirivat kõrva ei jäänud, vast ehk yks või kaks lapsust. Aga midagi olnuks justkui veel.

Lessingi teine raamat, mis avamata mu riiuliserval lamab, on "Kassid". Ja ka Atwoodi novellis mainiti kasse, yks neist oli ylikonnas taustakski joonistatud. Mõlema lugemise puhul kõrvaline seik, sellegipoolest siduv element. Kyllap on asi selles.

Meerika netipoed on naljakad

Dear people,

I just can't resist the urge to point out that in contradiction with the subject of the letter, I can see no delivery estimate in the letter. Still, if the delivery cost will not be outrageous, I'm not worried about it. Undoubtedly, the funniest sentence in your letter was "Your confirmation number is .". Not particularly enlightening, is it? Anyway, thank you for the book and have a nice day. :)

Sincerely yours,
...

Personalifirmade veider eetika

Esmabases lehes rääkis yks koolituslugu sihtotsingutest. Selle eufemismiga tähistatakse katseid inimesi yles osta. Kui sinu firmas on mingi koht krooniliselt täitmata, palkad näiteks CV Online'i ja nemad kukuvad konkurentide töötajaid moosima. Lihtne ja nõme.

Asjas endas pole midagi huvitavat. Kui see tegevus tõepoolest kellegi õiglustunnet riivaks, oleks sihtotsingud ammugi keelustatud. Järelikult ei tohiks keegi seda häbeneda. Aga millegipärast häbenevad siiski. Ja vaat', mis välja mõtlevad.

"Meie eetilisus on nii kõrge, et me ei tee oma klientide seas sihtotsingut," kuulutas yhe firma esindaja. Teine teatas, et nad kyll igayht oma kuulutajate seast sihtotsingute nimekirjast välja ei arva, ent neilt on võimalik osta selleks pakett.

Vahva. Ega tsitaadis ei väidetagi, et eetilisus oleks kõrge. See on "nii kõrge, et" ulataks parasjagu yle astuma. Väikese varuga. Aga mis pakettidesse puutub, siis selliseid pakette myydi varem teistes valdkondades päris ohtralt. Oli selline aeg, kus igasse baari või poodi võisid astuda paar tursket Katuse-Karlssonit, kes myysid omanikule paketi, mille ostnud nad oma teenuste sihtgrupist välja arvasid.

Neil oli, näe, jällegi nii kõrge eetilisus.

Matusemeeleolu

Enne töölt tulema hakkamist avastasin Järva Teatajast halva uudise: Eesti parim pitsakoht pandi kinni. Paide Kaminasaalis oli liiga palju kylastajaid ning nyyd ainult valmistavadki pitsasid, myyakse hoopis mingites muudes kohvikutes.

Mina olen Paides nii vähe käinud, et ma neid teisi ei teagi. Ja kui pitsasid kuhugi vedama hakatakse, pole nad ju enam need - õhulised, värsked, lõhnavad, kuumad...

Jorrrrrr.

Punaroheline sõpruslinn Eesti-Hiina piiril

Mõne aja eest jooksis Eesti lehtedest läbi jutuke sellest, kuidas hiinlased on otsustanud rajada ökolinna ning kui toredaks muutub seeläbi elu rõõmsal Hiinamaal. Vaatasin juba toona, et eufooria ajab inimesed yle mõistlikkuse piiri. Nyyd leidsin veel yhe entusiasti, kes õnnest Hiina ökolinna pärast meelekaotuseni huilgas. Linkima ei hakka, aga hammaste vahele võtan ja saputan kyll.

Entusiasti ajas hõiskama Eero Paloheimo riigikogukylastus. Paloheimo on Soome ökofiil, kes kavandab nyyd hiinlaste ylesandel Pekingi lähedale ökolinna.

Miks Pekingisse...sest Soome ehitus- ja planeerimisbürokraatia osutus selle plaani jaoks liiga tihedaks massiks, millest läbi pressida.

Oo jaa, Hiina byrokraatial oma mõne tuhande aastase kogemusega pole Soomele muidugi midagi vastu panna.

Pigem kiirendab Hiina byrokraatia tööd parteiline otsus. Sest byrokraatia täidab käsku. Soomes, oh häda ja viletsust, pole tõepoolest kõikevalitsevat kommunistlikku parteid.

Olles arutanud nii Eesti kinnisvaraturu seisu kui majandusolusid laiemalt, jõuti arutelu käigus arusaamani, et Euroopa esimese ökolinna asukoht võiks, igatahes, olla Eestis. Kui Pekingi lähedase linnaasukate hulk oleks ca 20 000, siis meil peaks toime tulema nii 5000 ökonaudiga.

Kus on Eestis need 5000 inimest, kes käsu peale senise elu ja töö maha jätaksid ning koliksid kogu perega suletud asumisse, nagu ökolinnad seda juba loomult olema kipuvad? Kapitalismi tingimustes peaks nad ilmselt jaksama ka uue kodu välja osta. Või kehtestame kohustusliku pangalaenu? Kunstlikult rajatud linnad kipuvad tavaliselt olema impeeriumite lõbu, kus Suur Juht annab käsu: "Seie saagu linn!" ning miljonid vudivad kohe käsku täitma. Sotsiaalselt sama destruktiivne tegevus kui muudki tehnokraatlikud suurprojektid, olgu siis BAMi ehitus või Siberi jõgede pööramine.

Tsiteerin vahelduseks EPLi panegyyrikat analoogsele projektile, millega yhines ka RV:

Kujutlege end jalutamas rohelises linnas, kus ühissõidukid liiguvad pea hääletult ja vurab mõni üksik auto. Ja inimesed, kes teile vastu tulevad, naeratavad rahulolevalt – sest miks ei peaks nad olema õnnelikud, kui õhk on puhas ja kõik eluks vajalik toodetakse kodu lähedal. Nad joovad puhastatud vihmavett ja tarbivad orgaanilist toitu, kõik jäägid töödeldakse ümber, et vähendada keskkonnareostust.

EPLi kujutlus kommunistlikust Õnnemaast.

Tundub utoopiline, ent selline linnake rajatakse peagi Hiinasse Jangtse jõe äärde Shanghaist tunnise laevasõidu kaugusele. Kolme aasta pärast hakkavad haruldased linnuliigid, kes on saare oma rännutee peatuskohaks valinud, seda jagama 50 000 elanikuga.

Hunt veel isegi nende lindudega, kes pesi inimestega jagama pannakse. Selle kohta saab igasugust demagoogiat ajada. Aga kysimus "miks ei peaks nad olema õnnelikud?" ajas mul juba esimesel lugemisel juhtme kokku.

Tõepoolest, kes poleks õnnelik, kui mitte yksnes teda, vaid kogu maad juhib Kommunistlik Partei, vaba ja võitmatu, ehe töörahva võim? Sellise riigiga poleks rahul yksnes hull. Sama loogika alusel saadeti ka NSVLi piiril kinnipyytud tihtipeale vaimuhaiglasse.

Eks inime ole ikka selle keskkonna vili, kus ta kasvanud on. Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Iseasi, mille keegi sealt kaasa võtab. Mõni, tundub, võttis igatsuse maailma järele, kus käske jagab Juht ning maailm muudetakse paremaks mõttetu mokalaadata ja pööbliga nõu pidamata.

Väikese Juhi Suur Unistus.

Kas roheline mõttelaad tähendab tõesti yksnes ökofašismi?
Ei usu.

Lumi tuli

P. Hanrahan rõõmustab esimese lume yle. Sekundeerin.


Meie Kortslehes kasutasime lund ära ja korraldasime Otepää taga Lutsu talus seminari. Arutame just veebiarendust. Enne seda askeldasime metsa vahel ja tegime lumememme.


Kuni meie lumes möllasime, arvutipark puhkas.

Kohtumine kuulsusega

Aga mina nägin täna kesklinna lastepolikliinikus Ita Everit. Seisis minu ees riidehoiusabas ja kui mantlit kysis, rääkis Ita Everi häälega. Laaaheee, nagu yks 8aastane tytarlaps ytleks. Mõtlesin, et läheks ligi, kummardaks, teeks kraatsvussi ja ytleks aitäh, aga olin liiga häbelik. Kyllap on ta selliseid niigi palju kannatama pidanud.

Ever on yks mu lemmikuid. Lapsepõlvest meelde jäänud suurepäraseid näitlejaid jääb aina vähemaks. Uute seas on ka häid, aga need pole siiski need. Hea, et Ever ikka alles on.

Väljapääs nõiaringist

Punane Hanrahan kurdab neokolonialismi yle ning soovitab eurooplastel selle raviks kenasti korralikult välja surra. Lahkuja kustutab tule. Ma ei usu, et ta ise ei märkaks, kuidas eurotsentrismist suure padinaga teise äärmusse, miseurooplusse põrutab. Eneserooskamine pole paraku sugugi adekvaatsem ilma tajumise viis kui suurushullus.

Mina ei usu ka, et absoluutselt kõik teised kultuurid oleksid puhtamad, õilsamad ja paremad kui eurooplased. Anna yhele inimesele võim teise yle ning jama ei lase ennast oodata. Ega Kalifaat ka ainult heast sydamest kõikjale kultuuri toonud. Paapuad leiutasid nõiajahi eurooplastest sõltumatult ning maiad laastasid ökosysteemi ammu enne kuninganna Victoriat. Mesopotaamias suudeti kanalisysteemiga kogu maa yle soolata ning maailma ajaloo esimene teadaolev sõda, mida kirjeldab sumeri Gilgameši-tsykli yks lugu, oli veesõda.

Ei ole väikeriigidki õilsamad kui suured. Neil pole olnud lihtsalt võimalust impeeriumiks kasvada. Meilgi näevad paljud tänini märgi unenägusid sellest, kuidas Vabadussõjas okupeerisid Eesti väeosad Riia ning peaaegu oleks võidud ära võtta Piiter. "Eesti piir käib vastu Hiina myyri" - jah, aga milleks?

Inimesed on ikka samad. Ori tahab saada kupjaks või äärmisel juhul mõisahärraks. Siis sööb ta sularasva ja peksab seniseid kaaslasi - või laseb teistel peksta. See nõiaring on meie endi peades. Kuidas sellest aga pääseda?

Ennekõike on vaja head tahet. Lugesin just täna yhe Suure Juhi õpetlikku noomituskirja, kus selgitati, et kuni konsensuslikku otsustusmehhnismi pole, peabki asju ajama 10:9 hääletuste kaudu, mille lõpus korraldataval banketil vähemusse jäänud ära syyakse. Väga nõme jutt. Mul on praktiline kogemus, kuidas juhtida ysnagi vaidlushimulist lehetoimetust nii, et yhtki otsust ei suruta läbi yhehäälelise enamusega manipuleerides. Konsensus on täiesti saavutatav, kui asjaosalised seda tahavad.

Nii on iga nõiaringiga. Tuleb mitte syydistada teisi või ennast, vaid ringist välja astuda.

Yllatus

Veedan esimesi päevi arvamustoimetuse postkastis.

Ma poleks elades uskunud, et nii paljude meelest on toimetusel liiga väike peenis.


P.S. Inimesed on kysinud selgitust.

Gmailis elades olen harjunud sellega, et spämmi peaaegu ei näegi. Toimetuse kirjad jooksevad aga Outlooki, kus spämmi kustutamiseks tuleb ta avada. Nii et vahin nyyd iga päev sugundipilte "enne" ja "pärast". Peamiselt reklaamitakse mingeid taimseid vahendeid.

Minu poolest võiks kogu maja postinduse Gmaili kolida, Google oskab märksa paremaid spämmifiltreid teha.

Make your little soldier serve better adding some extra inches to its length...

Minge minu eest kontserdile

Isegi töö juures yteldakse juba intranetis:

Pühapäeval, 28. oktoobril Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valges saalis (Lossi 25, Tartu).
Kolmapäeval, 31. oktoobril Tallinna Matkamaja suures saalis (Raekoja plats 18, Tallinn)

Garanteeritud on mõnus õhtu! Koor on lubanud, et nad mitte ainult ei laula, vaid esitavad ka iiri pillilugusid ja mine tea, ehk tuleb ka mõni tants.

Esineb kammerkoor Cois Cladaigh Galwayst, Iirimaalt
Kontserdid algavad kell 19.00

Ja miks mina nii täna kui ka järgmisel nädalal õhtuti tööl olen? Kisendav ebaõiglus.

Blogtree sucks again

Tõepoolest, info vastab tõele. Kui Blogtreesse sisse logida, hyppab esile nõme kysitlus elukoha ja kirjandusliku tegevuse kohta (või mis ta seal oligi). Kysitluse nõmeduse tõstab kõrgemale tasemele see, et hypikakent pole võimalik kinni panna. Esimese hooga ei saanud ka Adblockist abi, läksin hoopis mujale.

Teisest kyljest näeb seda jama ainult sisse loginult. Kui sisse ei logi, on kõik korras. Nii et ilmselt pyyab Blogtree rahvas delikaatselt vihjata: ära siia roni. Ei ole vaja tylitada. Las me oleme vaikselt omaette ning aja sinagi kuskil mujal oma asju. Niikuinii sa siin midagi mõistlikku ei tee, ainult raiskad aega.

Täitsa arukas jutt. Võtan kuulda ja hoian eemale.


P.S. Näe, Osaline ka kirjutab. Aga tema on muidugi leebus ise.

Tähelaevalt potid ei lahku

Kirjanike musta laega saal. Kirjandusõhtu. Pealkirja oli kyll pandud "rotid", aga kehva käega joonistaja tõttu seisis seinal siiski "potid". No mis teha.

Jyrgen Rooste, Asko Kynnap, Marko Martinson, Andreas Nestor, Joni (?) Ryysalo.

Arusaamatus on moodsasse kultuuri algusest peale sisse kirjutatud.


***

Iga kord, kui ma kultuuriga kokku puutun, saan ma kinnitust, et mul pole sellega midagi tegemist. Olen liiga vana, et olla kultuurne. Las sellega tegelevad need, kellele see lõbu pakub. Ehkki kultuuritegu paistab olevat ysna ränk töö.


***

Miks Jyrgen-poiss niimoodi käega vehib ja kompulsiivselt koogutab nagu Joon toredas filmis "Henry and Joon"? See komme kaasneb kuuldavasti mõningate häiretega. On tal ehk miski mure?


***

Kaks tegelast, kes ei olnud Kynnapid, Roosted ega soomlased, imiteerisid InBoili sokipesuvett ja mõnd neist rahvalaulikutest, kes vanasti Rein Marani filmides esinesid.


***

"Paanisuised pankurid ja vähemad rabasaartele taandatud jumalad..."

Kynnap oli hea. Aga ta on algusest peale hea olnud, ses mõttes ta ei yllatanud. Mulle meeldib Asko Kynnap juba ammu, sest ajast, kui ta veel väike oli (nii 175 cm ringis) ja laua alt läbi jooksis. (See meeldimine on pärilik. Mulle meeldib ta isa ka.)

Ta oli oma vihase ja valulise isamaaluulega ainsana tõeliselt huvitav.

"Ostke! Ostke! Ostke! See ongi minu ihu.
Jooge januga põhjani, puhudes pealt vahu."

"...seilab halli ja karvase lipu all läände..."


***

Veel Roostet. Veel soodaveega lahjendatud Jää-äärt. Ei, see pole otseselt paha, aga see kõik on igav. See oli vana ja kulunud juba väga, väga ammu.

Soomlase esimese osa kuulamiseks olin liiga väsinud, kõrvus liikus vaid kõnemeloodia yles-alla. Huvitaval kombel nakkas see ka tõlkele. Teisele osale luges Rooste tõlget peale ja loopis lehti maha. Soomlase lyhikokkuvõte:

Meie isa, kes sa oled taevas! Kõike, mida sa annad, võib kasutada ja kasutataksegi sinu vastu. Sul on õigus vaikida. Kasuta seda, nagu sa siianigi oled teinud. Teame ju, sa oled arukas.


***

Väga kole inglis. Keegi peaks noortele õpetama, et võõrkeelsus ei muuda undamist "hevennn änd hellll" kaunimaks.


***

"...öösel särab see linn
härjapõlvlaste New Yorgina..."

"põlvelõhkujad".

Taas Kynnap.

Tallinn on väikekodanlaste linn. Õhtuti pannevad selle elanikud aknaluugid kinni ja jätavad ta tyhjadele myytidele, kes käivad ringi ja uluvad inimesi taga. Aga inimesed ei tule.


***

Yrituse lõpuks jäi maha laud poolikute klaaside ja põlevate lampidega ning hunnik paberipahna põrandale.

Järeldused? Kui soomlased ja lätlased on ammu lahkunud, põleb Soome lahe lõunakaldal tuli ikka edasi, sest lahkujad pole seda kusututanud. Ja tuul keerutab eesti kirjandust tyhjadel tänavatel samamoodi kui tänagi.

Eesdi Bäevalehe lugejamäng

Tänane EPL kirjutab neljandal kyljel suurte tähtedega:

Robert Närska: Ansipi CV on teadlik partei funksionäri karjääri valik

Kirjaviis muutmata.

Võidab see, kes leiab kõige rohkem vigu.

Keeletoimetajaks tahad saada?

Seoses senise keeletoimetaja asumisega arvamustoimetaja kohale otsib Äripäev uut hakkajat keeletoimetajat.

Kandidaadilt eeldame:
- erialast kõrgharidust
- kiirust ja täpsust
- pingetaluvust
- head suhtlemisoskust

Kasuks tuleb:
- tekstide toimetamise kogemus

Pakume huvitavat tööd sõbralikus meeskonnas. Arvestada tuleb õhtuse tööajaga igal teisel nädalal.

Avaldus ja CV saata 2. novembriks Äripäeva personalijuhile Malle Heerdele aadressil Äripäeva Kirjastuse AS, Pärnu mnt 105, Tallinn 19094, e-post: malle.heerde@aripaev.ee, märksõna "Keeletoimetaja".

Senisel kyll erialast kõrgharidust polnud. Nii et hakkamasaamine on ehk olulisem.

Welcome to Eesti Nokia!

Propageerin Irve uut ylesleidust. Või mis ma ikka seletan, ta ise ytleb kõige paremini:

Emotikon on siis emotsiooni-ikoon ehk siis see koolon-sulud tüüpi asjandus, mida kõik internetivestlejad lauselõpumärkide asemel kasutavad, et rõõmsamad ja toredamad välja paista :)

Täna tabas mind täielik valgustus, et nad ei ole üldse kuidagi pidi uued leidused — eestlased on emotikone kasutanud juba aastasadu. Nad on olnud meie kõrval, väljendanud üllatusi, väljendanud naeru... Sealjuures ei pea me nende vaatamiseks pead viltu keerama.

Saage tuttavaks:
Ü Ö

Lihtne ja geniaalne.

Eesti Postile pasunasse!

No ja ongi tänahommikune adrenaliinilaks käes. Iseenesest hea, ei pea kohvi jooma. Vihastamise kahjulikkusest sydamele ei räägita pooltki nii palju kui kohvi omast.

Yritad lehte välja anda. Sekeldad autoritega, otsid teemasid, organiseerid fotondust. Viimasel hetkel hyppab keegi alt ära, kyljetoimetaja jääb haigeks, veebitoimetaja koht on ikka vakantne. Keegi kuskil korraldab mingeid idiootlikke intriige, hea veel, et konkurentsi pole. Lugejate kirjadele peaks vastama, aga millal? Kyljendajal käib töö ammu yle jõu.

Noh, vähemalt tryki ja leviga on kõik korras. Levijuht leiab väikese mõnusa asutuse, mis teeb vajaliku arvu eksemplare. Higi ja vaevaga saab kõik see kamp lehe kokku, number veetakse Eesti Posti. Tehakse kokkuvõtteid, planeeritakse uut numbrit.

Möödub kaks nädalat. Uus number hakkab juba kokku saama, lood on kyljel, viimase hetke asjadele on jäetud natuke ruumi. Veel on vaja toimetada keelt, teha yks intervjuu ja muud säärast. Käib kibe askeldamine.

Postkasti tuleb leht.

WTF ehk MIDA KURRRADIT?! Kord kuus ilmuva lehe jaoks on poolekuine hilinemine pool surma. Kaks aastat ei tahtnud numbri otsas istuda või? Kohe näha, et ajudeta kolossi jaoks ei maksa laopind midagi.

Kõige hullem, et sel kretinismi kantsil on monopol. Muidu võiks ju Eesti Posti teenustest loobuda, aga kes siis lehe maale viib? Teeme oma kojukandevõrgu?

Tulebki vist teha. Sest ei millegi eest raha maksta pole ka mõtet.

Loodame postiteenuste turu avamisele. Sest selleks ajaks on Eesti Post oma maine ise nii ära kujundanud, et koer ka ei taha selle kohal jalga tõsta.

KURAT, ma olen VIHANE.


P.S. 25.10 pärastlõunase seisuga ei ole kliendihaldur Veroonika Türner'it viimase kolme päeva jooksul olnud võimalik kätte saada, keegi teine ei tea midagi. Sellises olukorras ei ytle minu sydametunnistus ta nime nettipaneku kohta kyll midagi paha. Kui teaks, paneks koduse aadressi ja foto ka. Koos hoiatusega: kes vähegi saab, hoidku eemale nii temast kui ka Eesti Postist.

Uusi kirjavahemärke

Digi.ee ei taha, et uute kasutajate nimes oleks sidekriip.
Kriipi.

Kaotatud aastad

Neljabal pakuti mulle autoliisingut, reede hommikul helistati pensionisambast. Ses mõttes oli tore leida oma postkastist vahelduseks Ylikooli kokkuvõte minu akadeemilisest karjäärist.

Kutsus kohe mälestusi sõrmede vahel veeretama: näe, selle mehega sain hiljem sõbrakski, aga selle saatusest ei tea midagi ja ei tahagi teada... Oi, see sai ka tehtud. Jaaaa, seeeeda eksamit ma määäletaaaan... oijaaa... Selle aine kontrolltöölt tulin veel seinu mööda koju, järgmised kaks nädalat olin kopsupõletikus. Ja seda tööd tegin pohmelliga.

Palju aastaid, palju mälestusi. Paraku on minu mälu veel suhteliselt hea, alma mater on aga juba vanem daam ning tema oma eriti kiita ei anna. Hakatuseks on kogu sel paberil imelik pealkiri: väidetakse, et õppisin algusest peale yht ala. Jama puha, esimesed neli aastat olin hoopis teisel. Praeguse pildi järgi aga paistab, nagu olnuks ma algusest peale yhel õppekaval, tegemata esimesed kolm aastat yhtki eksamit.

Tjah, isegi mu tulemusi kaotades pole haridusmooloki byrokraatidest preestrinnadel jätkunud järjekindlust. Esimesest õppekavast on jäetud järele kaks viimast ainet. Ja nyyd pole mul enam ka kohta, kust kontrollida, ega teisestki õppekavast midagi taskusse poetatud pole. Mäletan ysna selgesti, kuidas esimene kord dekanaadis seletamas käisin: nii ja naa, kokkulepete järgi selle ja tollega pidin saama ained yle tuua. Jaa-jaa, saate kyll, sellega tegeletakse. Andke ainult aega. Kuu hiljem: sama jutt. Poole aasta pärast: no ärge olge nii kannatamatu! Eks mu kogemused ennustasid juba tookord halba.

Lõppkokkuvõttes pole sest muidugi midagi. Et ma kooli ikkagi katki jätsin, ei ole erilist vahet, kas ma mingi eksami tegin või ei. Ise ka enam ei mäleta ning vanemad ained on mattunud kuhugi seljaajju. Aeg-ajalt ujub sygavikest pinnale mõni kummaline olevus, kes ylejäänud ilmapildiga eriliselt ei haaku, aga eks see on suuresti ka kõik. Kyllap ma tean etnograafiast pisut rohkem kui kõik järgmised lennud, kes seda eksamit tegema ei pidanud, kuid mitu oli neid hällityype, mida mult eksamil päriti - ei mäleta. Ja mis ma nendega ikka teeks? Niisama oleks tore teada.

Ent kui kord juba ei tea, siis ei tea. Ja Ylikooli endaga on paraku samamoodi. Kes jaksab vasikaga võidu joosta või haridusasutusse tervet mõistust tuua.


P.S. Õigupoolest pakuti mulle kyll võimalust eksterniks hakata. Aga minu käsi vist enam ei tõuse. Pealegi on õppekavad sedavõrd muutunud, et uusi aineid on rohkem kui vanu, samahästi võiks midagi päris uut õppida. Ehkki ega ma muidugi mõnele muule alale koolipingist tulnutega koos õigekirja õppima kah ei kipu. Mõtlen selle yle aastakese või paar. Mu praeguses elus ei ole kyll kooli jaoks kohta. Miski ei sega õppimist rohkem kui kool.

Surm, veri ja kylm

Tartust tulles aeglustus rong veidi pärast Rakket ning jäi siis jõnksuga seisma. Vagunisaatja seletas, et põder jäi ette. Tallinnas tegi keegi noormees piltigi: veduri esiots oli kaetud tumedate plekkidega.


***

Vaatasime rongis filmi. Leidsin Tartu Maximast 12kroonise DVD filmiga "Addiction", mida reklaamiti kaanel Christopher Walkeni (kõrvalosa) ja Lili Taylori (peaosa) pildiga, režissöör Abel Ferrara peideti tagakyljele. Film oli vana kyll, 1995 tehtud, ent seda ma mäletan selgelt, et toona olid värvifilmid juba leiutatud. Järelikult tegi Ferrara ta nimme mustvalge.

Ja hea ongi. Kogu see ketšup oleks muidu domineerima hakanud ning loonud ehk mingi tarantinoliku õhustiku. Samas olid vampiirid ja ohjeldamatu verega lödistamine puhas allegooria. Sest tegelikult oligi film sestsamast, mis pealkirjas seisab: sõltuvusest. Võõrutusest. Tagasilangusest. Valikuvabadusest ja vabast tahtest. Kurjuse ja kurjade vahekorrast. Minu silmale oli see piisavalt filosoofiline, et võiks veel korra või paar vaadata ning analyysida. Polnud filosoofiadoktorandist peategelanna nii butafooriline midagi, et mõtteainet ei jaguks. Minu nähtud vampiirilugudest ehk filosoofilisimgi.

Kena yllatus oli Lili Taylor. Ma teadsin teda nägupidi kyll, kuid mitte nimega. Ja nagu selgus, meenutab ta ypris selgelt yht mu sõpra. Kes tunneb, teab, keda ma mõtlen.




***

Vestlesin täna kylma ja selge taevaga. Ta jutustas mulle aaretest, mis peituvad mu riidekapis ja seisavad kylm... vabandust, pesumasinal. Mustad mõnusad nahkkkindad, esimesed yle aastate, mille vooder ei pudene paari kuuga. Karune halliruuduline sall, pärit... väga vanast ajast ja, tõepoolest, päritud. Minu jaoks yks väga oluline asi. Ning kaabu, mis ootab kyll juba ammu vormimist, sest keegi on seal otsas istunud või maganud.

Tavaliselt käin ma sygiseti kaua särgiväel, kevadeti mantlis ja kaabus, kuni ilm aegamisi minuni jõuab. Tänavu hakkasin isegi varakult kohanema. Ja nyyd on siis selline aeg.