Friday, September 14, 2012

Delfiinitee sõnameres

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“, 2009.

Millest "Delfiinide tee" räägib? Delfiinidest ja inimestest. Rohkem inimestest kui delfiinidest. Rohkem delfiinidest kui me harjunud oleme. Hajuvast päriselust ja käegakatsutavatest viirastustest. Metslastest, tsivilisatsioonist, oskamatusest ja oskusest loodusega läbi saada. Nagu Baturinil ikka.

Kerge irooniaga võiks ju reklaamida, et Baturini raamatus on seksi ja vägivalda ysna volilt käes. Samas ei ole see seal iseenese pärast, vaid sama loomuliku elu osana kui ladinlaste armastatud maagilises realismis. Nii et niisuguste yldinimlike huvide nimel "Delfiinide teed" kätte võtta pole mõtet. Eks igayhele ole oma, nagu kord yhe töö- ja puhkeasutuse ukse kohale kirjutati.

Keda elu ja unenägude piiri hägustamine ei häiri, võib Baturinit ikkagi nautida. Eks ta Márquezt vast kõige rohkem meenutabki, ehkki too enamasti on tõepoolest pisut lihtsam lugeda. Eesti kirjanikelt on viimasel ajal yldse ypris tihkeid tekste ilmunud. Vastureaktsioon laba- ja lobekirjandusele või pelgalt soov, et lugeja vahel ka autorile vastu tuleks?

Iga Baturini-kommentaari kohustuslik osa on nentida, et autoril on rikas sõnavara. Kuigi osa tema ebatavalisest sõnastust pärineb kahtlemata elava emakeele rikkalikust varamust, kahtlustan ma siiski, et osa neist on ta lihtsalt välja mõelnud. Eesti keel on sõnaloomele kaunikesti aldis, Baturin astub sammu meie tavapärasest onomatopöast kaugemale.

Kui meenutada Peep Ilmeti eristust proosa- ja luulekeele vahel, tarvitab Baturin oma romaanis ilmetselgelt luulekeelt. Alliteratsioon ja assonants, rytmimängud, kyllastatus kujundeist ning muud luulele omased võtted muudavad teksti nii tihkeks, et osale harjumuspärastele lobeda proosa lugejatele käib sest tihnikust läbipugemine yle jõu: ilusti kõlab kyll, aga aru ei saa mõhkagi, tölpast rääkimata.

Ega see köide ilmselgelt romaangi ole. Lisaks proosatekstides suhteliselt tavalistele luulelõikudele vahetub jutustus mõnes stseenis suisa draamaga. Ei lase Baturin ennast nii labaselt purki pyyda, nagu elementaarsete kirjandusteaduslike teadmistega lugeja tahaks. Köidet sulgedes oli tunne, et autori määratluse "romantiline histooria" kõrval võinuks selle ristida ka 191-lehekyljeliseks proosapoeemiks. Aga mis vahet seal on, kuhu lahtrisse yks hea raamat tõsta?

Näpuotsaga kiitust teistele ka, miks peaks autor kõik endale saama. Kahtlemata polnud lihtne Baturini teksti toimetada: sada keelt segi, mõni ehk isegi seniolematu, omakeelsete sõnadega sama lugu, teksti hääl tihti sama oluline kui jutustuse kulg. Ometi leidsin kogu raamatu peale vaid paar näpuviga. Rein Põder on tublit tööd teinud. Peeter Lauritsa kujunduse teemal võiks muidugi ohata, et jälle sinine, kuid siin on see saaresinine omal kohal.

Arvustus Raamatumaailmast, 12.09.2010.

 
eXTReMe Tracker